Meie korter asub mitmekorruselises majas, kus elavad mitmed keskklassi pered. Aga tundub väga tõenäoline, et perekond Felis Domestica liikmed, kellele meie maja on meeldima hakanud, ületavad oma arvukuselt Homo Sapiensi peresid. Need peidetud küünistega neljajalgsed, kes võivad uhkustada oma metsikute suguvendadega – Lõvid, Tiigrid, Ilvesed ja Otselotid – ei karda siinkandis mitte kedagi. Üha kasvav kassipopulatsioon, kel paistab varuks olevat üheksa elu, on küll kõigile tülikas, kuid samas paljudele lohutust pakkuv.
Nendel meie tänava kassidel on väga ranged territoriaalsed eraldusjooned. Esimese, teise ja kolmanda korruse hiirepüüdjad püsivad oma territooriumil, välja arvatud näljast ajendatud rünnakud üle kontrolljoone kööki. Terrass on täielikult noorte päralt, vahetevahel siiski kasutavad seda ka aristokraadid kunagiselt Siiami alalt, kes seal end lakuvad ja päikest võtavad. Mõned kõutsid leiavad mõnusaid nurgakesi nurruvaks uinakuks kohtades, kuhu ükski kass ei tohiks justkui mahtuda. Näiteks valvurikabiinis, kus peremees parajasti tukastab. Jumal on kassidele kaks kõri kinkinud – üks nurrulöömiseks ja teine näugumiseks. Mõningad meiekandi kiisusopranid hoiavad vahel oma öiste kontsertidega kogu ümruskonda ärkvel.
Mõned naabruskonna kassikombel puhtustarmastavad esindajad saavad pahaseks, kui nurrujad nende elamise segi paiskavad. Näiteks kullid tahaks neid üheksaharulise kassisabanuudiga minema kihutada. Tuvid aga ei tee ühtegi otsust enne, kui kiisudest on näha, kuidas asjad arenevad. Tahaks tõesti näha, kes julgeb kassi taltsudada!