Lõuna Korea filosoof Byung Chul Han on raamatus "Läbipaistev ühiskond" /La sociedad de la transparencia/ (2012) taasavaldanud Michel Foucault’i panoptilise metafoori digitaalse panoptikumi kontseptsiooni välja töötamiseks. Ta viitab uuele totaalsele läbipaistvusele, kõik, kaasa arvatud iga inimese puhtisiklikud asjad, on elektrooniliselt näha. Käsitus hõlmab Google'i sotsiaalseid võrgustikke ja tööriistu – Earth, Maps, Glass ja Street View ning YouTube’i. Lõuna Korea on muutunud hüperkontaktseks, omades maailma kiireimat internetti on ta muutunud läbipaistva ühiskonna kõige julgemaks laboriks, digitaalinimese nii öelda pühaks maaks kus mobiiltelefon on käepikenduseks, mille abil maailma uurida. Distsiplinaarühiskonnas toimis panoptiline kontroll kui kesksest tornist lähtuv panoraamvaade. Vangid ei näinud ei üksteist ega ka valvurit ja võisid loota, et nende näilist vabadust ei märgata. Digitaalse panoptikumi puhul kaob perspektiiv – küberneetilises maatriksis näevad kõik kõiki. Ühtne, analoogne, kontrollpunkt kaob ja kõik on kõigist nurkadest jälgitav. Kontroll ise aga jätkub, lihtsalt teistsugusel viisil ja palju tõhusamana. Kui iga inimene teeb oma isikliku elu teistele nähtavaks, tekitab see ka vastastikust jälgimist. Selline nägemus „kahjustab läbipaistvat ühiskonda kuni see muutub kontrolliühiskonnaks. Kõik kontrollivad kõiki,“ kirjutas filosoof. (...) Kirjutis "Läbipaistev ühiskond" lõpeb väitega, et maailm areneb nagu suur muuseum, millel pole vaheseina mis sees- ja väljasasuvat eraldaks. | Entry #24343 — Discuss 0 — Variant: Not specifiednone
|